ChatGPT abil tehtud kokkuvõte igast "Mahtra sõda" peatükkist ja pandud siis ühte dokumenti.

1. Mahtra sõda kokkuvõte (chat gpt)
Sissejuhatus: Autor soovib lugejat eksiarvamuste ja eksimõistmise eest hoida ning tutvustab
oma töö ehituslikku värki. Ta kirjeldab Mahtra sõda, mis oli talurahva rahutuste sündmus
1858. aastal Mahtra vallas Harjumaal. Autor soovib anda ülevaadet teoorjuse-aja lõpust
Tallinnamaal ja kasutab sündmuste kujutamiseks valitud paiku. Teksti tegelased jagunevad
kolme liiki: need, kes on tõelistes sündmustes osalenud, need, keda autor muudab või seostab
sündmustikuga vabalt ning need, keda ta loob luuletusest laenatud elustavate näidetena.
Autor muudab mõnede tegelaste ja paikade nimesid, et mitte solvata kaasaegseid inimesi, kes
selles piirkonnas elavad. Kuigi mõned sündmused tekstis ei toimu otseselt Mahtra
rahutustega seotud paikades ja aastal, põhineb Mahtra sündmuste kirjeldus täielikult
ajaloolistel faktidel. Autor on kasutanud ametlikku materjali, suulisi kirjeldusi ja mälestusi,
sealhulgas Mahtra sõja peategelase Hans Tertsiuse kirjalikke märkmeid. Autor on külastanud
rahutuste sündmuspaiku ja kogunud teavet vanadelt inimestelt, kes neis kohtades endiselt
elavad ning nägid Mahtra sõda oma silmaga.
1.Kilter, kubjas, aidamees…: tekst kirjeldab talupoegade rasket tööd ja elu rehetoas.
Rehepapp, nimega Widiste Mart, on kirutav ja pragab, kuid tegelikult ei ole ta nii kuri.
Talupojad teevad rasket füüsilist tööd ööpäev läbi, kuid neil on vähe toitu ja vähe puhkeaega.
Kilter, teine ülemus, karistab neid kepi ja sõnadega. Talupojad töötavad läbi öö, kuni
päikesetõusuni. Nad on väsinud, nälgivad ja magavad püsti seistes. Töö jätkub järgmisel
päeval, enne kui nad saavad puhata laupäeva õhtul.
2. Wahimees, kus witsad?: Lugu räägib teomehest nimega Wõllamäe Päärn, keda kubjas
Prits kutsub paruni juurde. Päärn keeldub vastamast kubja provokatsioonidele ja jätkab
rahulikult kündmist. Samal ajal saadetakse ka teine teenija nimega Kai mõisa kardulimaale ja
teda hirmutatakse, et ta peab minema paruni juurde kohtusse. Kai kurdab selle üle ja nutab.
Õhtul kohtuvad Päärn, Kai ja parun mõisaõues. Parun süüdistab Päärna tema vastupanu
jätkamises ning Päärn tunnistab, et teda ei lase sundijad meelt parandada. Parun keeldub
Päärna vastuväidetest ning süüdistab teda kubja sõimamises. Päärn kaitseb oma tegusid ja
ütleb, et ta ei saa ebaõiglust taluda. Parun ähvardab teda karistada, kuid Päärn mainib, et
parun vihkab kirjutamist ja selleks, et teda vältida, tahab ta minna haakenrihtri juurde. Pärast
väikest vaidlust annab parun Päärnale loa minna talli tööle, kus ta saab nelikümmend soolast.
Seejärel pöördub parun Kai poole ja karistab teda kolmekümne soolasega, kuna ta sõimas
kubjat. Kai palub paruni käest armu, kuid parun ignoreerib teda ja lahkub. Lõpuks astub
Päärn uuesti paruni juurde ja küsib, millal ta saab oma isa koha tagasi. Parun jääb sõnatuks
ega tea, mida vastata, kuna see on talle ootamatu ja häbiväärne nõudmine.
3. Huntaugu Miina.: Looosas kirjeldatakse sügisõhtut, kus pimedus ja niiskus lasuvad
loodusele. Peategelane, Päärn, on vaevaliselt koju teel pärast rasket töönädalat. Ta kohtab teel
Kaie-nimelist tüdrukut, kes soovib temaga rääkida ja teda toetada. Kaie meenutab talle,
kuidas Päärn lubas tema eest seista, kui teda varem rünnati. Päärn aga eitab seda ja jätab Kaie
maha. Hiljem kohtab ta Kubja-Pritsut, kes teda provotseerib. Päärn ja Prits pingeid täis pilke

2. vahetades jäävad rahule, kuid Päärn eemaldub kiiresti. Jõudes Huntaugu talusse, kus ta
teomehena töötab, tervitatakse teda tavapäraselt. Prits räägib, kuidas mõisas on kolme
inimese üle kohut mõistetud, sealhulgas Päärna üle, kellele määrati 50 piitsahoopi. See uudis
tekitab sööjate seas üllatust ja segadust.
Pärast Reinu surma ja tema poja, Päärnu, kohtumist parun Heideggiga, otsustab Päärn minna
mõisa ning kohtuda paruniga, et teatada oma isa surmast. Parun Heidegg suhtub ükskõikselt
Reinu surma ning solvab Päärnut, öeldes, et Rein oli vastane krants. Päärn vihastab ja ründab
parunit, kuid parun saab hirmunud ning kutsub teenri appi. Päärn saadetakse minema ning ta
mõistab, et on teinud lolluse. Parun Heidegg ei andesta talupojale seda, et ta teda kartis, ning
otsustab võtta ära Wõllamäe talu. Päärn tunneb end süüdi ja kurbana ning mõtleb ühiskonna
ebaõiglusele ja orjapõlvele. Ta naaseb koju ning kohtub seal Huntaugu Miinaga, kes näeb
tema piinatud keha. Päärn palub emalt särki ja üritab oma vigastusi varjata, kuid Miina
märkab neid ja avaldab kaastunnet. Päärn naeratab kohmetult, öeldes, et ta ei saa kurta, kuid
Miina mõistab, et ta on kannatada saanud.
Loo kolmandas osas räägitakse Päärna ja Miina suhetest ning nende muredest. Päärn kahtleb
oma võimes Miinat naiseks võtta, kuna tal pole majanduslikku kindlust ning tema
perekondlik olukord ei ole soodne. Miina aga on kindlameelne ja valmis võitlema nende
suhte eest. Nad mõistavad, et neil on teineteise vastu eriline side ja vastastikused õigused
ning kohustused. Nad arutavad erinevaid võimalusi takistuste ületamiseks, sealhulgas Päärna
ema ettepanekut paluda mõisas Mai abi ja pöörduda paruni poole. Samuti mainitakse uut
seadust, mis lubab talupoegadel mõisa alt vabaks saada, kuid Päärn on skeptiline, kuna ta
usub, et saksad takistavad selle seaduse jõustumist.
4. Tulewane herra: Parun Heideggi perekond on rõõmsalt ärevil ja ootusärevuses, kui suur
sopaga kaetud neljahobune tõld saabub nende maja ette. Paruni poeg Herbert naaseb pärast
kaheaastast äraolekut Saksamaalt koju X. mõisasse. Ta tervitab sooja vastuvõttu ning kiidab
perekonna koduseid ehteid ja toidulõhna. Pärast pikka reisi tahab Herbert süüa ja istub
rõõmsalt lauda. Ta küsib oma pereliikmetelt koduseid uudiseid, samal ajal kui nad kõik
näitavad talle, kui palju nad on kasvanud. Herbert saab teada, et tema isa läheb teise mõisa
juurde ja tema vanem vend jääb X. mõisa aitama. Pärast vestlust oma perega läheb Herbert
oma tuppa, mis on talle korralikult ette valmistatud. Seal meenub talle minevik ja ta tunneb
rõõmu koduse õhkkonna üle. Ta vestleb toapoisi Tohwriga, kes mainib teenijate soovi uute
seaduste ja kergenduste järele. Herbert mõtleb sellele teemale ja naljatleb Tohwriga. Lõpuks
Herbert naudib oma kauaoodatud õhtusööki ja valmistub veetma aega oma perega.
5. Juliette Marchand.: Tekstiosa keskendub peategelase, parun Herbert Heideggi ja preili
Juliette Marchand'i esmakohtumisele õhtusöögilauas. Parun tundis huvi preili Marchandi
vastu ning jälgis teda tähelepanelikult, püüdes meelde tuletada, kust ta võiks teda juba näinud
olla. Preili Marchand vastas tema küsimustele ja avaldas oma huvi looduse ja erinevate
rahvaste vastu. Parun väljendas skeptilisust Eesti talupoegade suhtes, kuid preili Marchand
leidis, et nad on aktiivsed töölised. Wana parun naeris tema mõtteviisi üle.
[---]
Tekstiosa räägib sündmustest pärast seda, kui vanaproua ja lapsed naeravad paruni nalja üle
talupoegade luuletuste kohta. Parun Rüdiger lisab, et luule and ei tee neid talupoegi paremaks

3. ega teravamaks ning nende nägudest on näha, millised lapsed nad on. Juliette Marchand
üritab midagi öelda, kuid parun katkestab teda ja jätkab teise jutuajamisega. Proua ja Herr
Lustig lahkuvad seltskonnast, samal ajal kui Raimund Herbert tuleb nende juurde ja küsib,
kas tema arvates on Juliette ilus ja kas tema juuksed on tulepaistel sinawad. Herbert vastab
jah ning ütleb, et teda huvitab, kust ta selle näo varem näinud on. Edasi arutavad paruni-proua
ja Herbert Juliette käitumist seltskonnas ning Herbert kaitseb teda, öeldes, et ta terav mõistus
ja avatud silmad ei ole halvad omadused lapsehoidja jaoks. Nad jätkavad diskussiooni, kuni
Herbert läheb magama. Juliette Marchand on ärkvel oma toas, kaunistatud mälestustega
kodumaalt ja lapsepõlvest. Ta istub toolil ja vaatab mõtlikult kärbest aknal. Järsku tõuseb ta ja
kutsub Tohwerit, paruni toapoissi, oma tuppa Saksa keelt rääkima. Nad arutavad Tohweri
päritolu ja tema suhtumist rahvasse ning lõpetavad vestluse.
Tekstis räägitakse Juliettest, kes muretseb mõisa talupoegade raske töökoorma ja
elutingimuste pärast. Ta selgitab toapoiss Tohwerile, miks ta huvitub nendest asjadest ja
soovib teada saada, kui raske töö talupoegadele mõisniku heaks on. Tohwer annab talle
ülevaate talupoegade töödest ja maksudest ning selgitab, kuidas nad peavad täitma erinevaid
kohustusi mõisa suhtes. Juliette mõistab, et talupoegade koormus on suur ja mõjutab nende
elukvaliteeti.
6. Kubja-Pritsu ähwardus: Tekstis räägitakse Huntaugu Mihklist, tema tütrest Miinast ja
nende perekonnaolukorrast. Pärast vaidlust sauna kütmise pärast on Mihkel vihane ja
süüdistab nii tütart kui ka naist. Ta ähvardab Miinat ja kavandab Pritsuga abiellumist. Mihkel
plaanib korraldada koosoleku, et sundida Miinat vastu võtma Pärtli-Pritsu kosjaviina. Wiiu ja
Miina ootavad ära, mida Mihkel selge peaga räägib. Mihkel teatab, et ta on teinud plaane
Miina ja Pritsuga abiellumiseks ning et Prits on nõudnud peremehele paremat töökohta. Ta
mainib ka võimalust saada viinaperemeheks paruni mõisas. Wiiu kahtleb Pritsu sõnades ja
soovitab Mihklil kõigepealt asju täpsustada. Mihkel kavatseb minna paruni juurde arutelule.
7. Kombelised arwamised.: Teksti osas kirjeldatakse Baltimaal rüütlite peredes toimuvat
hariduskorraldust. Eestimaa mõisnikud saatsid oma pojad Tallinna Toompea rüütlikooli, kust
noored mehed läksid lühikeseks ajaks sõjaväeteenistusse ja naasid seejärel kodumaale.
Tallinna kooli lõpetasid vähesed õpilased. Tartu ülikooli astus vähe mõisnikute poegi ja
neistki lõpetas vaid väike osa. Parun Heideggi majas oli kaks kasvatajat, kooliherra ja
koolipreili. Parun Heidegg oli rahul poja Herberti sooviga õppida põllumajandust ning
julgustas teda selles. Adelheid Heidegg oli saanud üldhariduse preili Ritterilt, kuid õppis veel
prantsuse keelt, klaverimängu ja laulmist preili Marchandilt. Parun Heideggi majas oli ka
teatud pingeid preili Marchandi ja majaproua vahel ning preili Marchandi ja parun Herberti
suhe oli parem kui tema suhe majaproua ja Adelheidiga. Hiljutised sündmused, nagu kärner
Lauri käitumine laste ja preili Marchandi ees, tekitasid majaprouas ärritust. Majaproua
selgitas preili Marchandile, et talupoeg peab seisma palja peaga sakslaste ja ka majaproua
laste ees. Majaproua soovis, et preili Marchand hoiaks oma õpetustes sellistest asjadest
eemale ja jätaks selle majaproua ja paruni hooleks.
Preili Marchand kohtub lõunasöögil parun Herbertiga, kellele ta jätab tõsise ja kahvatu näo
mulje. Herbert küsib talt osavõtlikult põhjust. Juliette teatab, et tal on jõudnud otsusele oma
ameti maha panna, kuna ta ei suuda täita paruni vanemate nõudeid ega muuta oma

4. kasvatustõekspidamisi. Herbert üritab teda veenda otsust muutma, rääkides erinevatest
kommetest ja oludest, mis mõjutavad nende vastastikust suhtlust. Juliette toob välja kristliku
kombeõpetuse põhimõtted, kuid Herbert selgitab, et olud ja kombed Schweizis on ajalooliselt
erinevad ning talupoegade seisund on madal. Herbert mainib ka rüütlite pingutusi
talupoegade olukorra parandamiseks, sealhulgas pärisorjuse lõpetamist. Ta rõhutab, et nad
jätkavad pidevalt tööd olude parandamise nimel. Juliette küsib, miks nad siis olusid ei
paranda, ja Herbert selgitab, et nad on teinud palju pingutusi ja kehtestanud uusi seadusi
talupoegade õiguste suurendamiseks.
8. Miina saatus.: Kubja-Pritsu kosjakäik ja Huntaugu Miina äkiline kadumine põhjustavad
külas suurt elevust. Miina jääb kadunuks ning külas tehtud uurimine ei anna tulemusi.
Seejärel saabub naaberkülast Huntaugu perenaise tütar Mari, kes teatab, et Miina on nende
juures. Miina ei soovi abielluda Pritsuga, keda ta ei salli, ning otsustab põgeneda. Miina
vanemad üritavad teda veenda koju naasma, andes talle aega otsusele jõuda. Miina naaseb
koju, kuid suhted isaga jäävad pingeliseks.
9. Odaw tööjõud.: Preili Marchand avastas Eesti majanduse madala seisundi ja talupoegade
rasket töötingimust. Talupojad kasutasid vananenud tööriistu ja tegid käsitsi tööd, samas kui
mõisad kasutasid samu primitiivseid tööriistu. Preili Marchand oli hämmingus talupoegade
kohtlemisest ning küsis endalt, kas siin maal austatakse kristlikke väärtusi. Talvisel ajal nägi
ta mõisas vaid mõningaid töötajaid, kes tegelesid loomade eest hoolitsemise ja linade
puhastamisega. Ta külastas ka küla, kus kõik pereliikmed, sh lapsed, osalesid rasketes töödes.
Töö oli kurnav, kuid tähtis sissetulekuallikas. Tekst väidab, et kuigi talupoegadele anti
formaalselt priiuseõigus, jäid nad endiselt mõisnike sõltuvusse ja nende olukord halvenes.
Talupoegadele anti võimalus sõlmida lepinguid, kuid paremaid tingimusi polnud võimalik
saavutada. Liikumisvabadus ja vara omamine olid talupoegadele piiratud. Mõisnikud
kasutasid osavalt talupoegade odavat tööjõudu ja sunniviisilist sõjaväkke värbamist oli
võimalik kasutada.
10. Uus seadus tulekul!: Eestimaa talupoeg ootas kaua uusi seadusi ja reforme, mis
parandaksid tema majanduslikku olukorda. Talupojad olid juba aastaid kuulnud kuulujutte
uutest seadustest, kuid need olid jäänud vaid tühjaks kõminaks. Talupoeg ei teadnud kunagi,
millal sakslased seadusi tegid, kuna see hoiti salajas. Talupojad olid rahutud ja ootasid
seaduste muudatusi, et parandada oma olukorda, mis oli halvenenud pärast pärisorjuse
kaotamist. Wabameelsed poliitikud nõudsid talupoegade majandusliku olukorra kindlustamist
ja mõisnike õiguste piiramist. Wanameelsed vastasid sellele vastupanuga, kuna nad ei
soovinud oma omandit ohustada. Wabameelsed püüdsid kehtestada rendilepinguid ja
parandada talupoegade rendikohustuste määratlemist. Lõpuks, pärast palju vaidlusi ja
komisjonide tööd, jõuti uute seaduste vastuvõtmiseni, mis parandasid talupoegade olukorda.
Uued seadused kinnitati 1856. aastal.
11. Taim wõeras mullas.: Pärast esimesi kokkupõrkamisi wana paruni ja paruni-prouaga elas
koolipreili Marchand X. mõisas rahulikumat elu. Ta hoidis end suuremate probleemide eest,
teades, et pahandused ei tooks talle kasu ja ta ei suudaks olukorda muuta. Lapsed hakkasid

5. teda armastama tema hea südame, lahke käitumise ja kannatlikkuse tõttu ning nad muutusid
tema mõtlemise ja tunnete mõjul avatumaks ning mõistvamaks. Raimund oli eriti auahne ja
kaitses teda teiste solvangute eest. Adelheid von Heidegg oli aga preili Marchandile vaenulik,
ilmselt kadeduse tõttu tema ilu pärast. Adelheid üritas Juliettet oma poole tõmmata, kuid see
ei õnnestunud. Juliette märkas Adelheidi kadedaid pilke ja tundis, et Adelheid teda ei salli.
Adelheid oli kade tema ilu pärast ja ei talunud, et teised mehed Juliette vastu huvi tundsid.
Adelheidi wiha Juliette vastu muutus avalikuks tema sünnipäevapeol, kus Juliette ilmumine
tekitas meisikarjade seas elevust ja imetlust. Juliette oli teistsugune kui teised, tema
välimuses ja käitumises oli midagi erilist. Ta oli tagasihoidlik ja tõsine ning püüdis mitte
tähelepanu äratada. Juliette kuulas pealt külaliste juttu ja jälgis neid märkamatult.
Tekstis kohtub Juliette Marchand kirikuõpetaja Bergiga ning arutatakse erinevaid teemasid,
sealhulgas ihunuhtluse küsimust. Õpetaja Berg toetab ihunuhtluse lõpetamist ning räägib
uuest talurahwa-seadusest, mis on Eestimaa rüütelkonna ohwrimeele näitaja. Noored
kaaslased, krahw ja tulipunase peaga noormees, väljendavad aga vastupidist seisukohta ja
toovad välja talupoegade harjumuse karistusega. Juliette mõistab ihunuhtluse näotust, kuid
õpetaja Berg selgitab, et hingelise ärkamise ja Jumala sõna mõju talupoegadele on veel
puudulik. Samuti mainib õpetaja Berg kavandatavat koolitööd, mis peaks edendama koolielu
kihelkonnas.
Adelheid oli pahane, kui Juliette'i laulmise nõudmistele järele anti. Ta kuulas väljastpoolt
saali laulmise kiitust, samal ajal kui ta enda ebameeldivat olukorda kannatas. Pärast tantsu
naasis Adelheid saali ja märkas, et tema ema on teda pahuralt meelestatud. Proua von
Heidegg oli mures selle pärast, et Juliette hakkas tema majas tähelepanu pälvinud ilu ja
omaduste tõttu Adelheidi varju heitma. Proua von Heidegg ei teadnud, kuidas sellele vastu
seista.Adelheid tundis end vihase ja abituna ning hoidis oma raevukaid silmi ringi liikumas.
Samal ajal Herbert tantsis enamasti teiste seisusekohaste naiste seltsis, samal ajal kui Juliette
istus ja luges ühes kõrvalruumis. Kümme minutit hiljem leidis Herbert ta raamatukogust üles
ja nad vestlesid Juliette'i välimuse ja tuttavuse mõistatusest. Herbert ütles, et tundis teda
jupphaaval varem nähtud osade järgi, kuid Juliette eitas seda. Nad arutasid inimeste välimuse
ja luulevõime seost ning Herbert tõi välja, et tema arvates kogub inimese luulevõime
nähtavast maailmast aineid ja loob sellest inimese paleuse, mis meeldib talle kõigis
aspektides.Herbert väitis, et ta on Juliette'i varem näinud ja kogunud tükikeste kaupa, kuni
tema kuju tema meeltes valmis sai. Juliette oli üllatunud ja segaduses ning küsis, kas
luulevõime võib luua ka ebameeldiva inimese kuju. Herbert vastas, et talle ei ole see juhtunud
ning et tema jaoks on ime selles, et loodud paleus elavalt tema vastu astub. Nad jätkasid
vestlust, teadmata, et Adelheid oli ukse vahele ilmunud ja nende jutule pilku heitnud, enne
kui kiiresti kadus.
12. Wiimane abinõuu.: Ühel aprilli kuu alguse päeval sai Huntaugu peremees käsu minna
mõisahärra opmanni juurde. Mihkel läks rõõmsate lootustega teele, arvates, et talle pakutakse
uut ametikohta. Kuid tema nägu muutus üha pikemaks, kui opmann selgitas kutsungi põhjust.
Mõisahärra Winter teatas, et tal on vaja Mihkli noort ja kaunist tütart Miinat mõisa saata, et ta
saaks temast teenijat teha. Mihkel oli sellest ettepanekust ehmunud mitmel põhjusel. Esiteks
tundus talle veider anda oma ainus kodune laps teisele teenistusse. Teiseks teadis ta, et

6. opmann Winter oli karm ja julm mees ning tüdrukud ei püsinud tema juures kaua, kuna ta
neid sageli alusetult peksis. Kolmandaks oli teada, et Winter kasutas oma suurt võimu mõisas
ohtlikul viisil naiste suhtes. Mihkel üritas vastu vaielda, väites, et Miina on juba peagi
abiellumas Kubja-Pritsuga ja et ta ei saa tüdrukut mõisa saata. Kuid mõisahärra oli järjekindel
ja käsutas Mihklil Miina homme mõisa saata. Mihkel oli šokeeritud ja kartis, et
mõisavanemad ei mäleta teda Jüripäeval. Ta läks Kubja-Pritsu juurde, et temaga olukorda
arutada. Prits oli nõus Miinat opmannile soovitama ja lubas hoolitseda tema eest mõisas. Kui
Mihkel koju tagasi läks, oli tal hirm, et Miina võib vastu panna ja keelduda kodust lahkumast.
Kuid üllatuseks oli tüdruk nõus opmanni soovile järele andma. Ta oli tüdinud isa pidevast
torisemisest ja soovis paremat elu, isegi kui see tähendas Pritsu tülitamist. Miina lahkus
järgmisel päeval isatalust ja asus teenima mõisas. Kuigi tema lahkumine oli emale raske, oli
ta nõus isa parema koha nimel ohverdama. Nii lootsid Mihkel ja ema paremat elu ning
suuremat sissetulekut, sest nende praegune talu ei suutnud neid korralikult ära elatada. Miinat
võeti mõisas soojalt vastu, eriti meeldis talle opmann Winterile. Mihkel ja ema jäid kurvaks
ja ei rääkinud terve päeva omavahel sõnagi.
13. Uus seadus wäljas!: 1857 aastal ilmus uus "Eestimaa Talurahwa Seadus", mis oli
tõlgitud saksa ja eesti keelde. Ametlik kuulutus selle seaduse jõustumisest ilmus 1858. aasta
21. aprillil Wene keeles "Eestimaa Kubermangu Ajalehes". Seaduse kuulutamine talurahvale
tekitas segadust ja umbusaldust, kuna teavitamise viis oli ebaühtlane. Oli õpetajaid, kes ei
kordanud kuulutust pühapäeviti kirikutes nagu tavaliselt. Mõned õpetajad määrasid kindla
pühapäeva, mil nad soovisid kogudust uue seadusega ametlikult tutvustada. Seaduse
kuulutamine muutus kaootiliseks ja pidulikkuseta ning kohalikud kohtunikud ei andnud
talupoegadele selgitusi, vaid suunasid neid õpetaja poole pöörduma. Talupojad olid segaduses
seaduse täpse jõustumise kuupäeva ja sätetega ning arvasid ekslikult, et uus seadus hakkab
kohe kehtima. Hiljem selgitati, et teatud punktid seaduses jõustuvad alles pärast maade
mõõtmist ja hindamist. Uue seaduse levitajate hulka kuulus ka ajaleht "Perno Postimees",
kuid selle lugejaskond oli piiratud. Talitajad hakkasid uut seaduseraamatut uurima ja levitasid
teavet selle sisu kohta. Paljud talupojad olid põnevil uue seaduse üle, kuid lugemine osutus
keeruliseks, eriti neile, kes ei osanud lugeda. Raamatu välimus ja sisu tekitasid uudishimu,
kuid mõned talitajad ei suutnud seda õigesti lugeda. Seaduseraamat liikus käest kätte ning
tekkisid erinevad tõlgendused ja arusaamad selle sisust. Üks küsimus oli Keisri allkiri, mida
mõned talupojad otsisid, kuid ei leidnud. Kahtluse all oli ka krahw Bluudow allkiri.
Talupojad olid segaduses seaduse tõelise sisu ja mõju osas ning spekuleerisid mõisniku
vastuseisu ja võimalike privileegide kaotamise üle. Uus seadus pakkus talupoegadele lootust
ja rõõmu ning nad olid valmis selle täitmiseks.
Tekstis kirjeldatakse talupoegade kohtumist parun Rüdiger Heideggiga, et arutada uue
seadusega seotud küsimusi. Talupojad soovivad sõlmida uusi lepinguid vastavalt uuele
seadusele, kuid parun keeldub seda tegemast. Parun selgitab, et uus seadus ei paku
talupoegadele tegelikult olulisi kergendusi ja et nende orjus kestab endiselt järgmised kümme
aastat. Talupojad jäävad ehmatusega paruni jutu peale vaikseks ja lahkuvad lõpuks pettunult.
14. Sõit Mahtrasse.: Ärarääkimata põnevusega ootas kaks päeva hiljem terve vald
peremeeste saatkonna tagasitulekut noore paruni juurest. Meeste tumedad näod ei kuulutanud

7. midagi head. Nad rääkisid oma kurva loo ära, öeldes, et noor parun võttis neid vastu lahkesti,
kuid seletas seadust umbkaudselt samamoodi nagu varem. Ta ütles, et talumaa mõisamaast
eraldamiseks on määratud kümme aastat, kuid ta arvas, et kümne aastaga ei suudeta seda tööd
kogu kubermangus lõpule viia. Mõisad võetakse mõõtmisele jaotuskondade kaupa ning
jaotuskondi on üheksa terve kubermangu peale. Mõisal on õigus võtta talult ära maad, mis
ületavad uue seaduse lubatud piire, ning asendada need liiviku, soode või turbamaadega.
Orjus, abi- ja kümnusmaks jäävad samuti kehtima ning mõisnikul on õigus vahetada
mõisamaad talumaaga ja ümber korraldada peresid vastavalt oma soovile.
Kuulates neid uudiseid, olid mehed ärritunud ja pahased. Nad süüdistasid mõlemat osapoolt
pettuses ja seaduse rikkumises ning olid valmis loobuma abiteo tegemisest. Mõned olid
mures, et saksad ei anna neile keisri seadust kätte ja ütlesid, et nad tahavad seadust salata ja
moonutada. Mehed väljendasid oma pettumust ja viha ning kuulutasid, et nad keelduvad
edaspidi abitegudest.
Talitaja üritas mehi rahustada, öeldes, et see oleks vastuhakkamine ja ei tooks midagi head.
Ta soovitas kuulata teiste tublide meeste arvamust ja saada selgust seadusega ning siis
otsustada, mida teha.
Pärast seda kohtumist otsustasid Jüri ja Päärn minna Juurust Mahtrasse, et kuulda, mida
talitaja Sepa Ants seaduse kohta arvab. Nad lootsid leida selgust ja võimaluse minna
pühapäeval Juuru õpetaja juurde, kes pidanuks seadust selgitama. Mahtras märkasid nad, et
Sepa peremees elab jõukamat elu kui teised talupidajad ja tal oli ilusasti korraldatud talu. Nad
liitusid koosolekuga, kus arutati seadust ning kuulsid sõnu nagu "waimupäevad", "teise
inimese päevad", "sõnnikuwedu" ja "lõikus". Nad olid üllatunud, et ka
15. Juuru õpetaja juures.: Nelipüha teisel pühal pärast jumalateenistust kohtusid Uuetoa
Jüri, Maidla talitaja Ants Piip ja Koka Madis Atla talitaja abilisega kirikukõrtsi ees, et
vestelda uuest seadusest ja kuulda, mida õpetaja Berg selle kohta ütleb. Nad läksid
kirikumõisa ja kohtusid õpetaja Bergiga, kes luges seadusepunkti ja leidis, et abitegu ei ole
selles mainitud. Õpetaja soovitas neil oodata, kuni mõisnik ise uut seadust selgitab. Pärast
kohtumist väljusid mehed kirikumõisast ja kohtusid rahvaga, kes oli kuulnud õpetaja seletust.
Mõned inimesed olid pettunud õpetaja vastustes ja arvasid, et ta ei julge saksade vastu seista.
Rahvas jätkas arutelu ja levitas kuulujutte, samal ajal kui Ants ja tema seltsilised lahkusid, et
koju minna.
16. Ants Welt käib mõisaherraga kohut.: Jutustuses räägib Ants Welt oma kogemusest
kohtus käimisest seoses oma naise töötingimustega mõisas. Ants soovib õiglust, kuna tema
naine peab mõisas töötama ilma vastavate tingimusteta, nagu põld ja saun. Ants ja tema sõber
Tõnu Jüri otsustavad minna kohtusse, kuid neid suunatakse mitu korda erinevatesse
kohtutesse. Lõpuks jõuavad nad aagrehi-kohtusse, kus nad kohtuvad kohtuherraga ja püüavad
selgitada naise tööolusid. Aagreht süüdistab neid laiskuses ja nõuab, et neil oleksid loomad.
Ants ja tema naine aga ei saa endale loomi pidada, kuna neil ei ole piisavalt maad ega
ressursse. Kohtuhärra reageerib ärritunult ning lõpuks pannakse Ants käeraudadesse.

8. 17. Herberti paleus.: Pärast preili Adelheidi sünnipäeva tekkis parun Heideggi majas
pingeline õhkkond. Juliette Marchand tundis end proua von Heideggi ja Adelheidi silmis
alandatuna ning suhtlemine nendega ja Herbertiga muutus talle piinlikuks. Herbert oli
tundnud, et tema suhe kooliõpetajaga ja tema külmus proua von Heideggi ja Adelheidi suhtes
oli pahameele põhjus. Kuigi Juliette oli tagasihoidlikum kui varem, ei muutunud Herberti
tunded tema vastu. Ta tundis, et neiu on tema hingesugulane, kuid Juliette ei näidanud välja,
et nende vahel oleks midagi erilist. Herbert oli sattunud sisemisse võitlusse iseendaga, kuna
ta teadis, et tema isa ähvardab teda pärandiosast ilma jätta, kuid samas ei tahtnud ta oma
perekonda ja iseennast reeta. Tema tunded ja võitlus sellega tekitasid talle piinu, kuid kui ta
Juliette'ga kohtus, tundis ta end jälle tugevana ja oli valmis kõigega võitlema, et olla temaga
koos. Lõpuks otsustas Herbert endale selgust saada ning märkas Juliettet ühel õhtul mõisa
aias istumas raamatuga käes.
18. Kel wägi, sel wõimus.: Nelipühi teisel pühal külastas Miina oma wanemaid ning käis
õhtul tagasiteel Uuetoa saunas. Teda võeti seal rõõmuga vastu ning Päärn, kes oli kirikutee
väsimust puhkamas, hüppas välja, kui ta Miinalt head kuulis. Nad istusid sauna ees kasepaku
peal ja hakkasid külajuttu ajama. Esimesena küsiti Miina käekäigu kohta ning ta rääkis, et on
Pritsust lahti saanud. Prits oli teda hirmutanud ja ähvardanud ning Miina ei tahtnud temaga
enam midagi tegemist teha. Päärn küsis, kuidas see lahkumine juhtus, ja Miina selgitas, et ta
sulges Pritsu ukse nina ees ja ütles, et opmann oli keelanud teda sisse laskmast. Miina rääkis
ka opmanni ebaviisakast käitumisest ja hirmust, mida ta tunneb tema vastu. Ta mainis, et
kardab opmanni ähvardusi ja tema joomist, ning oli mures tulevase sünnipäeva pärast, kuna
seal võib juhtuda jälle suur joomine. Päärn soovitas Miinal olla ettevaatlik ja võtta meetmeid,
et end kaitsta. Pärast seda vestlust märkas saunaema, et Päärn on rahutu ja mõtlik ning ta nägi
unenägusid, mis väljendus tema käitumises. Laupäeva õhtul läks Päärn kõrtsi ja hiljem
suundus mõisa poole, kandes kaasas porgu. Ta ronis mõisa aiast üle ja läks opmanni maja
poole, kuid seal lõpeb jutustus.
Winteri isand oli pärast alkoholi tarbimist segaduses olekus. Pärast pikka toibumist ärkas ta ja
märkas enda ümber Miina ja Päärna. Ta oli hirmunud ning palus abi, kuid jäi siis uuesti
magama. Miina ja Päärn otsustasid tema juurest lahkuda ning arutasid köögis edasisi samme.
Miina oli mures ja küsis Päärnilt, mida nad peaksid tegema. Päärn vastas, et Miinal pole
midagi karta, kuid tema võib saada karistada. Miina soovitas, et Winter ei julgeks kellelegi
juhtunust rääkida, kuid Päärn oli skeptiline. Nad otsustasid homset päeva oodata ja vaadata,
kuidas olukord edasi areneb. Nad spekuleerisid, et Winter võib neid ähvardada või haiget
teha, kuid Miina lohutas Pärna, et Winter võib ka ise häbi tunda ja midagi ei tee. Koidikul
lahkus Päärn läbi aia, et mõisa juurde minna. Miina oli mures, kuid ta nägi, et opmann magab
rahulikult. Ta vaatas teda aknast ja nägi, et ta oli elus. Miina püüdis ka ise magama jääda,
kuid tema süda oli murest rahutu. Winter ärkas lõpuks keskpäeval ja oli segaduses. Miina
astus tema tuppa ja seisis vaikselt tema ees, oodates, et Winter midagi ütleks. Winter vaatas
teda tükk aega ilma sõna lausumata, seejärel hüüdis ta valusalt tema nime. Miina seisis tema
ees, kartes tema reaktsiooni. Winteril oli raske teda näha, kuid ta oli rahutu.

9. 19. Kel wõimus, sel õigus.: Pärast ebameeldivat intsidenti oma majas otsustab opmann
Winter kuriteo parunile teatada. Ta räägib, kuidas ta avastas uue teenija Miina magamas
poiste juures ning kuidas tüdruk teda rünnanud ja peksnud on. Parun otsustab saata Päärna,
ületoalise teenija, haagikohtuniku juurde karistust saama, samas kui Miinale määratakse
mõisapolitsei poolt ihunuhtlus. Winteri isand, parun, naudib karistuse pealtvaatamist ja
tunneb rõõmu selle üle. Järgmisel hommikul toimub tallis karistus, mille Winteri isand ise
järelevalve all läbi viib. Üldiselt peetakse talupoegi süüdlasteks ja mõisahärrad omavad alati
õigust. Lugu lõpeb sellega, et parun nautis karistuse pealtvaatamist ja rahulikku kevadist
hommikut mõisamaal.
20. Uut seadust uuritakse edasi.: Uuetoa Jüri kohtub oma sugulase Antsuga Juuru kiriku
juures Mahtra talitaja juures. Nende vestlus pöördub uue seaduse teemale, mille üle nad
arutavad. Antsul on juhtunud mitmeid seiku seaduse selgitamisega, mis tunduvad mõisnikele
probleeme tekitavat. Ants käis Mahtra opmanni juures ohri vahetamas ja küsis kaupmehelt
nõu Wene keele seaduseraamatu kohta, kuid ei saanud vastuseid. Ants külastas ka kohtuherrat
ja kriidikassa teenrit, kuid talle ei soovitud seadustega seotud küsimustele vastata. Jüri
otsustab Antsuga Mahtrasse minna, et saada teada, kuidas mõisnik uuele seadusele reageerib.
Mahtras kohtub Jüri mitmete peremehedega, kes soovivad uusi kontrahteid ja muutusi
sõnnikuweo korralduses. Järgmisel päeval lähevad nad koos talitajaga mõisasse, et oma
nõudmisi esitada. Mõisaherra von Helffreich räägib Antsuga ja annab mõista, et uusi
kontrahteid saab nõuda alles pärast maade mõõtmist ja takseerimist. Mõisnik süüdistab
Antsut abiteo jutlustamises ja mõisateenriteks olemises ning keeldub muudatustega
nõustumast. Ta lubab, et kuni uute kontrahtideni jääb kõik orjusega samaks. Mõisnik lahkub
kiirustades, jättes peremehed ootama.
21. Kurbmäng algab.: Mahtra talurahvas saab teada, et Kose kihelkonna talupoegi, kes
keelduvad mõisa abiteenistust osutamast, on Habaja mõisas pekstud. Talitaja Ants Tertsiusele
antakse teada, et Mahtra mehed on kutsutud Habaja mõisa, kuid tüdruk Miina teatab, et mõisa
ümbruses on 600 sõdurit ning kohtuistungid on juba alanud. Mahtra talupoegade esindajad
keelduvad vanast seadusest vandumast ning nad näevad, kuidas teised talitajad ja Poe Joan,
küla viljaveski omanik, peksetakse mõisaõuel. Pärast peksmist keeldub Joan ikkagi vanast
seadusest vandumast. Talurahvas otsustab seista oma õiguste eest.
Ants ostis teistele ametivendadele toobi viina ja kutsus nad kokku, et rääkida neile, miks ta
nad sinna kutsus. Ta jagas neile Habajalt saadud sõnumeid, kus öeldi, et soldatid on
kihelkonnas püssidega ja need, kes ei nõustu vana seadusega, saavad karistatud. Ants küsis,
kas keegi neist tahab vana seaduse juurde naasta ja uut õigust käest lasta võtta. Kõik vastasid
eitavalt. Ta hoiatas, et see, mis juhtus Habajal, juhtub homme meiega ja ülehomme teiega. Ta
palus neil aidata, et Mahtrasse ei tuleks soldateid, sest vastasel juhul saab alguse sõda. Enne
kirikuhärra juurde minekut palus ta, et nad läheksid ükshaaval, et mitte kirikuhärrat
ehmatada. Neli Mahtra peremeest ja mitmed talitajad liitusid Antsuga ja nad suundusid
kirikumõisa poole. Kui nad sisenesid kirikumõisa õueväravast, kohtusid nad kogemata
kihelkonna-kohtuherraga. Ants tervitas teda ja rääkis Habaja tüdruku saadetud sõnumitest.
Kohtuherra ütles, et nad peavad täitma kohtu käske, kui neil süüd pole. Mahtra talitaja
selgitas, et nad ei taha uuest õigusest ilma jääda. Kohtuherra küsis, mida nad kirikumõisast

10. otsivad. Talitaja vastas, et nad tulid palvele, et kirikuhärra kirjutaks mõisale, et soldatid ei
tuleks Mahtrasse. Kohtuherra hirmusasju ei uskunud ja ütles, et nad peaksid täitma oma
ülemuste käske. Õpetaja Berg astus nende juurde ja püüdis neid veenda, et nad peaksid uut
seadust järgima. Mehed nõustusid sellega. Õpetaja ei lugenud ette seaduse-raamatut ega lehte
uue seaduse kohta ning keeldus kirjutamast mõisale. Paljude meeste pead olid koos ja nad
sosistasid omavahel. Üks talupoeg palus õpetajal lugeda ette "Maawalla Kuulutaja"
ametlikku teadet uue seaduse kohta, kuid õpetaja keeldus ka sellest. Mehed nõustusid täitma
ülemuste käske, ja õpetaja ütles, et ta ei saa neid aidata.
22. Wõimsad mõjud.: „Jumalale tänu!“ hüüdis proua von Heidegg rõõmsalt, kui kuulis, et
kooliõpetaja poeg ei võtnud vastu kosimisavaldust. Härra von Heidegg ütles: „Tüdruk on
targem kui poiss!“ rõõmustades, kui kuulis, et prantsuse parunipreili oli tema poja tagasi
lükanud. Nad olid mõlemad õnnelikud, et tüdruk ei võtnud vastu nende poja kosimisavaldust,
kuid ei märganud, kui alandav see oli nende poja jaoks. Nad ei mõistnud, kuidas see võis
mõjutada tema uhkust ja eneseväärikust. Tüdruk, kes oli sunnitud iseenda eest hoolitsema,
kellel oli ainult kolm kleiti ja soe süda, kellel polnud midagi kaotada, kuid kõike võita - see
tüdruk vastas parun Herbert Heideggile: "Tänan pakkumise eest, kuid ma ei vaja teid!"
Tõepoolest, kui parunipreili von A. või krahvipreili von B. oleksid niimoodi vastanud -
kosilase vanemad oleksid sellest solvangust šoki saanud. Kuid praegu tänas üks neist Jumalat
ja teine kiitis, et tüdruk oli targem kui poiss, ning mõlemad tundsid, nagu oleksid nad suurest
ohust pääsenud. See prantsuse parunipreili oli nii madalal seisnud, et ta ei suutnud kõige
alatumat Heideggi solvata, ja ta oli selles madalas seisundis seetõttu, et ta teenis palga eest.
Heideggide rõõm selle ootamatu sündmuse üle oli suur. Nende "poiss" oli hakanud neile
muret tekitama oma arusaamatu "eksitusega". Kuid nad eksisid, kui arvasid, et poeg lihtsalt
naerab selle olukorra üle, lööb käega ja unustab kogu loo. See ei juhtunud. Vanemad hakkasid
muretsema, sest märkasid, et Herberti süda oli rõhutud ja ta muutus iga päevaga üha
tõsisemaks, sulgemaks ja ümbritseva suhtes ükskõiksemaks. Ta rääkis vähe, sõi vähe ja töötas
vähe. Tema sisemine maailm tundus olevat katki. "Noh," ütles isa ja ema, "näib, et see
rumalus on sügavam, kui seadus lubab." Kuid nad lisasid lohutuseks: "Aja jooksul asjad
paranevad; mis ei lähe kiiresti, läheb lõpuks. Iga haav parane.
Tohwer räägib Päärna rasketest oludest ja tema pingutustest talu rentimiseks. Preili Marchand
lubab minna paruni juurde ja paluda, et ta mõtleks Miina ja Päärna heaolu peale. Maie ja
Tohwer on tänulikud ja lahkuvad preili Marchandi kabinetist rõõmsas meeleolus.
Torkiw, piinaw walutundmus hinges, suikus Juliette Marchand alles hilisel öötunnil magama.
Saatus tahtis, et ta juba järgmisel päeval mahti leidis, Herbertiga sündsal wiisil kokku saada
ja rääkida. Noor parun ise tegi talle seda kõige paremal wiisil võimalikuks. Nad kohtusid
aiapoolse rõdu peal, kus Herbert rääkis oma majanduslikest uuendustest ja kergendustest
talupoegadele. Juliettele ei meeldinud see, kuidas Herbert keskendus ainult oma tuludele ja
jättis talupojad tähelepanuta. Nad arutasid ka kooliküsimust, kuid Herbert polnud veel
jõudnud uurida, kas wald (vald) oli selles küsimuses juba otsuse teinud. Juliette mainis ka
tüdruku Miina peksmist mõisa tallis ning süüdistas Herberti süütu inimese raskes
nuhtlemises. Herbert selgitas, et Miina oli rikkunud peremehe keeldu ja õhutanud mehi mõisa
territooriumile, mis õigustas tema nuhtlemist.

11. 23. Äikese-pilwed.: Mahtra mõisas toimus sündmus, kus peremehi kutsuti kohale, kuid keegi
ei ilmunud. Peremehed olid peidus raba- ja metsatukas sõjaväe eest. Soldatitele tapeti kaks
lehma söögiks ja neile anti mõisa viina. Seal viibisid ka kaks ohvitseri ja asetäitja
haagikohtunik. Kui asetäitja nägi, et talupojad keeldusid ülemuse käsku täitmast, saatis ta
külarahvale uue kutse: kõik peremehed pidid esmaspäeval, 2. juunil, kokku tulema ja
valmistuma sõnniku vedamiseks. Õhtul külastas kubjas Mihkel Pärtelit, kes oli ainus
peremees, keda ta leidis. Kubjas andis käsu ja nõudis, et Mihkel leiaks üles teised peremehed
ning teataks neile, et nad peavad esmaspäeval kindlasti kohale tulema, vastasel juhul saavad
nad trahvi. Mihkel läks ja viis mõisavõimude ja haagikohtuniku uue käsu meestele metsa.
Kuid keegi ei julgenud koju minna, kuna nad kartsid, et soldatid võivad külla tulla ja neid
karistada. Nad istusid murelikult ja hirmunult põõsaste ja soode vahel ning ootasid ööd.
Järgmisel päeval, pühapäeval, otsustasid mehed minna külasse ja arutada, kas nad peaksid
jääma varjule või täitma uut käsku ning minema esmaspäeval mõisa. Nad olid nördinud, et
neid sunnitakse võitlema, kuid keegi ei soovinud end peksa lasta. Otsustati minna ja paluda
teistelt naaberküladelt abi. Jaagu Hindrek ja Pärtle Priidik läksid Juuru kiriku juurde teisi
mehi appi kutsuma. Nad eelistasid taliteed mööda minna, et vältida sõjaväge mõisa juures.
Juuru kirikus kutsuti mehi üles aitama Mahtra küla ja keelduma trahvist. Kui Mahtra mehi
hakatakse karistama, siis puhkeb sõda. Selline oli meeste mõtteviis Atla, Maidla, Juuru, Kaiu,
Purila ja Kuimetsa küladest. Paljud mehed ei läinud kirikusse, sest nad pidasid nõu sõja
kohta. Kirikus olid ainult naised ja tüdrukud. Õpetaja Berg oli mures ja saatis köstri mehi
kutsuma, kuid keegi ei tulnud. Õpetaja läks ise välja ja rääkis meestega, kuid nad olid kindlalt
otsustanud minna Mahtra küla toetama. Kiriku ümbruses.
Selles tekstis kirjeldatakse olukorda Mahtra külas, kus inimesed on mõisas toimunud
kohtuotsusega rahulolematud. Kohalik õpetaja püüab rahvast rahustada, paludes neil mitte
kasutada vägivalda ega astuda sõtta. Ta juhib tähelepanu naiste ja laste kannatustele ning
kutsub üles leidma rahumeelset lahendust. Alguses tundub, et õpetaja sõnad mõjutavad
rahvast, kuid ühe naise kõne põhjustab uue raevu ja ärevuse laine. Rahvahulk ähvardab
õpetajat ja tekib kaos. Lõpuks otsustab õpetaja lahkuda ning suundub mõisa, et hoiatada
võimuesindajaid olukorra tõsidusest ja paluda abi. Lugeja saab aimu rahva ärevusest ja
võimalikust mässust ning õpetaja jõupingutustest olukorda rahustada.
24. „Mahtra sõda.“: Rahvahulk kogunes mõisaõue, kus major Laiming ja tema kaaslane,
lihtsoldat, saabusid ratsutades sõjaväe mundrites. Rahvas oli murelik ja võitlushimuline ning
neil oli tugev tahe vastupanuks. Major märkas, et rahvahulga seas oli umbes 2000 talupoega.
Nad olid üllatunud ja hirmul, sest tavaliselt kardeti sõjaväe saabumist. Major Laiming ja tema
kaaslane pääsesid rahvahulga läbi mõisa väravast, kuid neid ümbritses jätkuvalt rahvamass.
Major oli mures, sest rahvas näitas selgelt võitlusvalmidust ja viha ning püssidest hoolimata
ei hirmutanud neid sõdurid. Major ja tema kaaslased kohtusid teiste ohvitseridega, et arutada
olukorda. Nad mõistsid, et nad on rahva üle jõuetud ja otsustasid rahulikult jääda, kuni abi
saabub. Major Laiming soovis talupoegi meelitada ja rahustada ning proovis neile raha anda.
Samal ajal käis elav vahetus talupoegade ja ohvitseride vahel, kus talupojad küsisid, miks
sõjavägi neile kallale tuleb. Nad rääkisid sakslaste ebaõiglusest ja nõudsid, et sõjavägi
lahkub. Ohvitserid ei mõistnud, mida talupojad ütlesid, sest nad ei rääkinud ei eesti ega vene

12. keelt. Lõpuks leidus üks talupoeg, kes oskas vene keelt ja tõlkis ohvitseridele talupoegade
sõnumi.
Jüri tikkus rahvahulkadest läbi ja jõudis soldatite juurde. Ants ja Päärn järgnesid talle. Nad
nägid, kuidas Jüri ühe soldatiga rääkis ja siis tema püssi haaras. Soldat tõukas ta tagasi ja
võttis talt relva ära. Jüri proovis oma õnne teise soldatiga, kuid ei suutnud teda relva kätte
saada. Siis toimus midagi, mis pani rahvahulga hingetõmbe unustama. Jüri astus kapten
Bogutski juurde, võttis mõlema käega tema ohvitserimütsist kinni ja kiskus selle maha.
Seejärel lõi ta oma tohutu rusikaga kaptenit rängalt vastu pead... Kõik see toimus väga
kiiresti; enne kui keegi sündmusest õigesti aru sai, oli kõik möödas. Kuid ootamatult järgnes
sellele kohutavale teole hirmutav tagajärg. Mitu püssi tõsteti, kuulid lendasid ja Jüri Torki
hiiglaslik keha langes maapinnale - kaks surmavat kuuli rinnus. Sõda oli nõudnud esimese
ohvri. Ta oli selle algatanud. Sündmusele järgnes hetkeline vaikus. Inimesed olid ehmunud ja
südamed jäid seisma. Siis aga naasis elu tardunud rahvahulka. Metsik huilgamine süütas
võitlushimu. Üle kahe tuhande inimese kõrist tõusis mürisev hurraa, õhk hõljus püsti tõusnud
mütsidega ja mässavad lainetused olid soldatite väikesele rühmale peale tungimas... Ka
väeülemad püüdsid ilma suurema verevalamiseta hakkama saada. Major Laiming andis
soldatitele käsu lasta, kuid mitte rahvamassi pihta, vaid õhku. Kakskümmend viis laske
kõlasid korraga. Suitsupilv varjas laskjaid ja hajus järk-järgult mässajate hulgast eemale.
Rahvas seisis paigal. Taheti näha, kuidas laskmine mõjus. Enamik ei teadnud, et soldatid olid
õhku lasknud. Otsiti langenuid. Kui neid ei leitud, kõlasid uued hurraa-hüüded, mütsid tõusid
taas üles ja rahvahulk liikus julgemalt vaenlase poole... Juba hakkasid malkahoobid sadama
soldatitele. Peeter Olander lasi oma püssi nende peale lahti, Daniel Schmiedeberg Mahtrast
tormas major Laimingi kallale ja ta.
Hommiku varahommikul Mahtra mõisas toimub rahutu liikumine. Mahtra küla talupojad ja
Atla mõisa talupojad kogunevad mõisaõuele, kus nad on kohtunud sõjaväelaste ja
ametnikega. Kui mõisaomanikud saavad aru talupoegade sõjakast meeleolust ja suurest
hulgast, otsustavad nad kiiresti lahkuda ja jätta mõisamaja mõningate inimestega maha.
Opmann Gustaw Rosenberg jääb koos oma abikaasa, perenaise, tüdruku ja ämmaemandaga
majja. Rahvahulk õues muutub üha rahutumaks ja sõdurid hakkavad murelikumaks muutuma.
Ämmaemand märgib, et uksed tuleks lukustada, kuid opmann läheb vaatama, kas mõisnik ja
kohtunik on naasnud. Ta avastab, et nad on lahkunud. Opmann naaseb tuppa ja teatab, et
rahvas on õues sõjas, kuid nad peaksid olema kaitstud sõdurite poolt. Rahvas tungib
mõisaõuele ja kuuleb sõjalisi tegevusi. Peretuppa naastes kuulevad nad tulistamist ja kaose
helisid. Nad otsustavad uksed lukustada, kui äkki kuulevad koputusi eeskoja uksele. Mahtra
talupojad nõuavad opmanni kohtumist ja selgitust uuest seadusest, mis puudutab sõnniku veo
õigust. Opmann selgitab seadust, kuid talupojad nõuavad rohkem vastuseid ja ootavad otsust
mõisahärra poolt.
Päärn oli pikka aega tummana olnud. Miina tuli talle sõja ajal järele ja palus tal koju minna.
Päärn oli vastu, öeldes, et sõda pole veel lõppenud. Miina rääkis talle sõja õudustest ja palus
tal mõelda tagajärgedele ning koju minna. Lõpuks nõustus Päärn Miinaga minema, kuid
tahtis enne leida üles Jüri, kellel oli ka ema kodus. Nad põgenesid mõisamajast, samal ajal
kui hävitamine ja rüüstamine mõisahoones jätkus. Opman põgenes rahva raevu eest, kuid jäi
aias lõpuks kinni. Teda peksti ja piinati, samal ajal kui ta palus elu eest. Opman lubas anda
neile kõike, mida nad soovisid, kuid nad ei alistunud tema palvetele. Mihkel Otsa ja Aadu

13. Andrei piinasid teda okkaliste vitstega, samal ajal kui teised seda rõõmuga jälgisid. Päärn ja
Miina otsisid Jüri üles, kui opmani piinamine jätkus.
Uues valgustuses pakuti lahingupaigal mõisahoovi õues koledamat vaadet kui varem, sest
seal olid vereloigud, surnud ja haavatud sõjamehed ning märatsevad sõjamehed. Purjus
meestel oli tulest hea meel ja nad trallitasid ning ähvardasid. Jaan Baumann, purjus olekus,
üritas rahva poole karjuda, et nad läheksid Atlast põlema panema, kuid keegi ei läinud ja nad
naersid tema üle. Siis algas põgenemine tule hirmus. Miina ja Päärn otsisid Uuetoa Jürit ja
lõpuks leidsid ta, kuid ta oli joobnud. Nad kutsusid teda koju, kuid Jüri ei tahtnud minna
enne, kui Päärn läheb. Nad leidsid oma hobuse kinni seotuna, kuid hobune oli hirmust ära
jooksnud ja kukkunud ning oli nüüd hädas. Päärn ja Jüri aitasid hobuse üles tõsta, kuid
Päärna käed hakkasid uuesti verd jooksma. Miina märkas seda ja soovitas tal käsi pesta. Jüri
kallas Päärna kätele piiritust ja Miina sidus tema käed kinni. Nad istusid vankrisse ja sõitsid
koju. Tee oli täis rahvast, sõjasaaki ja haavatuid. Nad nägid nutvaid naisi ja lapsi, kelle mehed
ja isad olid vigastatud koju toodud. Eeru kõrtsi juurde oli ka kirikuõpetaja sõitnud, et seal
olevaid haavatuid näha. Seal olid ka Antsu pere sulane Ants ja Purila peremees Kaarel, kes
olid mõlemad haavatud. Õpetaja süüdistas neid tehtud tegudes ja hoiatas neid uue seaduse
tagajärgede eest. Jüri, Päärn ja Miina möödusid kõrtsist ja nägid õpetajat sinna sisse
minemas. Miina muretses Päärna vigastuste pärast ja arutles, kuidas neid teistele seletada.
Päärnal oli märk ihul, et ta oli sõjas võidelnud. Miina soovitas tal öelda, et hobune teda
kriimustas ja raud-ohelik tõmbas tema käed läbi. Päärn ja Jüri kiitsid selle heaks ning
otsustasid täna ennast kõigi eest varjata.
25. Kui ori ahelad murrab.: Wanem parun Heidegg oli sõjapäeva hommikul, 2. juunil,
ärritunud ja raevunud. Ta sai teada, et talupojad on tema käsku eiranud ja Mahtras toimub
midagi, mida ta ei suuda mõista. Parun tahtis kohe külasse minna ja karistada talupoegi, kuid
avastas, et tema peremehed on kõik Mahtra sõtta läinud. Opmanni sõnul on Mahtra mehi
plaanitud karistada nende vastuhaku tõttu. Parun oli hämmelduses ja pahane selle üle, et tema
peremehed toetavad teisi talupoegi ja ei karda isegi sõjaväge. Nad ei osanud aimata, et toetus
võib ulatuda verise kokkupõrkeni sõjaväega. Parunid ja opmann arutasid asja mõisaõuel, kui
kubjas saabus nutva näoga uue erutava teatega. Enamik töölisi oli jätnud töö maha ja läinud
Mahtra poole. Kubjas oli püüdnud neid keelata, kuid sai enda vastu tugevaid lööke. Ka teised
töölised hakkasid südames kihama ja otsustasid jätta töö ja minna sõda vaatama. Kubjas
väitis, et tööliste sõna ei maksa midagi ja et nad ei kuula kedagi peale parunite ja opmanni.
Praegu oli selge, et talupojad kasutavad vägivalda Mahtras. Talupoegadel oli ilmselt julgust
keelata Mahtra peremeeste karistamine, mille peale sõjavägi käsku sai neid karistada. Noor
parun Rüdiger mõtles endamisi, kui imelised ja julged Eesti talupojad on, keda ta Prantsuse
koolipreili ei saanud piisavalt kiita ja kaitsta. Talupojad ei häirinud mitte ainult mõisatööd,
vaid julgesid toetada teisi vastuhakkajaid ja ei kartnud isegi kuninglikku sõjaväge. Muidugi ei
osanud parunid sel hetkel aimata, et toetus võib ulatuda verise konfliktini sõjaväega. Mida
nad talupoegade kohta uskusid, oli see, et nad püüavad nuhtlejaid hirmutada suure arvu ja
suulise protestiga ning sundida neid peksmise plaani katkestama. Kui sõjavägi ähvardavalt
välja astub ja püssi liigutab, siis talupojad loomulikult hajuvad. Parunid ja opmann arutasid
asja mõisaõuel, kui kubjas tuli nutva näoga ja teatas, et püssipaukude helid kostuvad üle
väljade. Parun Rüdiger ja opmann Winter mõistsid, et püssipaukude allikas on Mahtras.

14. 26. Pärast sõda.: Juba sõjapäeva õhtul ärkasid Mahtra valla inimesed hirmsate sündmuste
järel kainemaks. Nad olid jäänud nuhtlemata, kuid tapmine, riisumine ja põletamine olid
astunud paljastamise asemele. Mahtra mehed süüdistasid võõraste valdade inimesi, keda nad
olid appi kutsunud, kuid kes olid teinud kuritegusid. Võõrad sõjamehed süüdistasid omakorda
Mahtra mehi, et nad kutsusid nad kodust välja ja tõukasid nad õnnetusse. Mahtra külas tekkis
suur hirm ja paljud inimesed põgenesid metsa ja soodesse varjule. Öösel otsisid mõned
mehed küla valvama, kuid õnneks ei toimunud riisumist ega põletamist. Mahtra mehed
kogunesid ja otsisid lohutust uue seaduse seletusest, mille Wene preester neile oli andnud.
Nad lootsid, et mõisnikel polnud õigust neid wägiwallaga alla suruda. Kui nad nägid, et
nende kartused küla põletamise osas olid alusetud, naasid nad oma varjupaikadest. Järgmisel
päeval saabus suur hulk sõjaväge Mahtra mõisa ja seejärel külla, sest mõisnikud olid palunud
sõjalist kaitset.
See lühikokkuvõte räägib sündmustest pärast Mahtra sõda, mis toimus Eestis aastal 1858.
Pärast sõda võeti palju talupoegi vangi ning nad pandi kinni Purila mõisas. Wangid
kannatasid kohutavates tingimustes, kus neid hoiti kitsas ja pimedas loomalautas, ilma toidu
ja veeta ning jäeti nälga ja janusse. Lisaks pandi sinna ka haavatud sõjamehi, kellele ei
osutatud arstiabi. Wangide ülekuulamist viidi läbi pealiskaudselt ning süüdlaseid otsiti
talupoegade seast, kasutades kaheldavaid tunnistajaid ja salgajaid. Kardetavateks
süütunnistajateks said ka mõned põgenenud soldatid. Pärast ülekuulamist saadeti süüdlased
Tallinna vangikongidesse. Lisaks kirjeldatakse, kuidas pärast Mahtra sõda paljud talupojad
põgenesid, et vältida võimalikke karistusi ja rüüstamist.
27. Juliette wiimane palwe.: Parun Herbert Heidegg on pärinud nõu, et rääkida koolipreili
Juliettele antud lubadusest ja kontrollida vahiülem Winteri tegevust. Ta palub oma isalt abi, et
tuua tõde välja. Parun Rüdiger kuulab oma poja juttu rahulikult ja näitab ainult natuke
imestust poja rahutuse üle. Vanem Heidegg ei näe selles suurt probleemi, kui mitte kõik ei
juhtunud nii, nagu vahiülem väitis. Ta usub, et teenijad on oma karistuse juba saanud. Herbert
on teistsugusel arvamusel ja soovib õiglust taastada. Lõpuks annab vanem Heidegg järele ja
lubab uurimistööd tulevikus jätkata. Herbert soovib karistada vahiülemat Winterit, kuid tema
isa hoiatab teda, et praegusel rahutuste ajal pole see sobiv. Ta soovitab trahvida vahiülemat ja
anda raha tüdrukule kompensatsiooniks. Herbert lubab seda kaaluda ja lükata ülekuulamise
edasi. Ta mõtleb Juliette peale ja otsustab oma tõotust täita. Pärast vanemate põgenemist
linna tunneb Herbert end esimest korda mõisa omanikuna. Ta otsustab täita antud lubaduse, et
uurida Winteri tegevust ja karistada teda. Samuti soovib ta suurendada trahvimaksu tüdruku
heaks. Herbertil on vastumeelsus talupoegade vastu, kes mässavad oma valitsejate vastu, kuid
ta otsustab täita oma lubadust Juliette ees. Herbert kohtub vahiülem Winteriga ja püüab teda
süüdistamisele meelitada. Ta noomib teda ja nõuab, et ta maksaks tüdrukule suuremat trahvi.
Winter muutub vihaseks ja pettunuks, et noor parun teda noomib. Herbert on rahul, et tema
soovid täideti ja et Winter peab ametist lahkuma.
Tekstis räägitakse sündmustest, kus noor parun Heidegg ja Juliette Marchand arutavad
talupoegade saatust pärast mässu. Parun Heidegg keeldub andmast armu kahele süüdi
mõistetud talupojale ning põhjendab seda seaduse järgimisega. Juliette palub parunil
talupoegadele armu anda ja toob esile nende emade rasked olud. Parun on alguses vastu, kuid

15. pärast Juliette emotsionaalset kõnet ja palvet kaalub ta oma otsust ning on tundlik Juliette
tundmuste suhtes. Juliette lahkub peatselt mõisast, kuid palub parunilt midagi, mis meenutaks
teda ning teeks ta õnnelikuks.
28. Lahkumine.: Pärast mitmeid sündmusi otsustab parun Heidegg jääda linna seni, kuni
tema uus mõisahoone valmis saab. Juliettele antakse teada, et tema lahkumine X. mõisast
pole takistatud. Preili Marchandi palgaküsimuste lahendamine usaldatakse noorele parunile.
Juliette tunneb rõõmu oma lahkumise üle, sest ta naaseb kodumaale ja oma lähedaste juurde.
Samas tekitab Herberti suhtes tehtud otsus tüdrukus valu ja kahetsust. Ta mõistab, et nende
vahel pole tugevaid sidemeid ja et ta ei suudaks terve elu temaga ühendada. Herberti
käitumine ja isekus ei meeldi talle ning ta avastab, et Herberti head kavatsused ei saa sageli
teoks, kuna ta on mõjutatav teiste arvamustest ja traditsioonidest. Juliette ei mõista, kuidas
mees saab nii kaugele minna ja naist lüüa ning see juhtum mõjutab tema suhtumist Herberti.
Enne lahkumist saab Juliette lillekimbu, mille on kooliherra Lustig tema jaoks ise
valmistanud. Juliette otsustab kutsuda kooliherra enda juurde ja näib, et tal on tekkinud uus
selgus ja otsusekindlus.
29. Kurbmängu lõpp.: Mahtra sündmused olid uurimiskomisjoni Tallinnas juhtida, mille
liikmed olid kõik mõisnikud. Komisjon kuulas üle süüdistatud talupojad ja esitas oma
protokollid sõjakohtule. Saksad seletasid Mahtra sündmusi mässuna riigivõimu vastu.
Talupojad olid pahased uue talurahvaseaduse puuduste ja kohaliku valitsuse vigade tõttu ning
pidasid mässu nende vastu, kes seadust täitnud ei tahtnud. Talupoegade arvates ei tahtnud
sakslased neile kõiki seadusega antud kergendusi anda. Uurimiskomisjon saatis oma otsused
siseasjade ministrile läbivaatamiseks ning keisri käskkirja alusel asutati sõjakohus. Sõjakohus
koosnes mõisnikest ja mõistis talupoegadele karmid karistused, sealhulgas surmanuhtluse.
Lisaks uurimiskomisjonile ja sõjakohusse saadeti Mahtra sündmuste kohta aru andma ka
kindralmajor Issakow, kes esitas oma raporti keisrile. Tallinnas valitses tol ajal suur
meelepaha mõisnike vastu ning usuti, et rahutused ei saanud ilma sakslaste süüta tekkida.
Talupojad mässu eest süüdi mõisteti ja neid koheldi kui riigi vaenlasi. Sõjakohus kohtus 65
talupojaga Juuru ja Kose kihelkonnast ning süüdistati neid mässus ja rüüstamises. Mahtra
mõisas tekitatud kahju ulatus umbes 8000 rublani. Mässu ühe peategelase, Ants Tertsiuse,
kinnipidamise ja ülekuulamise ajal tekkisid huvitavad olukorrad.
Nuhtlusepaiga ümber seisis sõjavägi, kes oli valmistunud nuhtluse täideviimiseks.
Kohtuotsused nuhtlusealustele loeti ette, määrates neile erinevaid karistusi, sealhulgas kepi-
ja witsahoobid, sunnitööle saatmine ning Siberisse asumine. Kohtuotsuste järgi mõisteti
rängalt karistada Aadu Andrei ja Peeter Olander, kellele oli ette nähtud tuhat hoopi kadalippu,
sunnitöö ja Siberisse minek. Teistele meestele määrati erinevaid hoobide arve, sunnitöö ja
Siberisse asumise karistusi. Mõned süüdistatavad jäeti vanglasse, teised vabastati süütust
tõendavate asjaolude alusel. Matuse-teenistusel pidas kirikuõpetaja kõne, kus ta manitses ja
noomis mässajaid ning kiitis mõisawanemaid nende hoolitsuse eest talupoegade eest. Wangid
ja nuhtlusealused kuulasid kõnet vaikselt ja näitasid emotsioone. Pärast matuseteenistust said
wangid omastega kohtuda, kuid nad ei suutnud midagi kõneleda, vaid vaatasid üksteisele
silma ja hoidsid kätest kinni. Seejärel algas nuhtlemise verine vaatemäng, kus soldatid täitsid
karistusi keppide, witsade ja kadalippudega.

16. 30. Täiendawad määrused.: Mahtra mäss 1858. aastal Eestimaal tõstatas küsimuse, kuidas
matta mässus hukkunud talupoegi. Kirikliku valitsuse esimees Rein küsis ametliku kirja
kaudu kuberneri von Grünewaldi käest, kas surnuid tuleks matta tavalisel viisil või nagu
enesetapjaid. Kuberner käskis neid matta kiriklike kommete järgi, kuid ilma kellade
helistamiseta. See näitab kohalike vaimulike ja ilmalike võimude kristlikku seisukohta
talupoegade kohta, kes seaduse eksituste tõttu eksitusse sattusid ja kahetsust tunnevad. Nad ei
tahtnud neid lugeda enesetappude hulka, sest nad olid kurja teinud, kuid olid selle juba oma
eluga tasunud. Riigi peavalitsus arvas, et mässudel on loomulikumad põhjused kui lihtsalt
talupoegade üleastumine seadusest. Selgus, et Eestimaa rüütelkond oli süüdi uue
seaduseraamatu puuduste tõttu, mida keiser Aleksander II korraldusel parandama pidi.
Mahtra mäss ja teised rahutused viisid erakorralise maapäeva kokkukutsumiseni, kus uue
talurahvaseaduse puudusi arutati ja parandati. Uutes määrustes raskendati mõisamaade
vahetamist talumaade vastu ning määrati maa ja talupoja töö hind rukki raskuse järgi. Samuti
seati uued alused rendilepingute sõlmimiseks mõisniku ja talupoja vahel ning rendikontrahdid
tuli kinnitada kihelkonnakohtus. Uued määrused panid aluse talurahva õiguste ja olukorra
paranemisele ning kehtivad mõningate muudatustega tänapäevani.
31. Kuus kirja.:
1. Esimene kirjast "Kallis, unustamata sõbranna!" annab ülevaate Herbert Heideggi
kaitsealuste, Päärna, Jüri, Mai ja tema enda olukorrast. Päärn ja Jüri on tagasi kodus
ning ei pea enam kartma. Mai, kes jäi Heideggile tüdrukuks, on oma koha üles
öelnud, ja Jüri kavatseb temaga sügisel abielluda. Heidegg väljendab oma soovi teha
Päärna eest edaspidi kõik võimalik. Ta mainib ka, et Miina ja Mai tänasid teda tema
isa mõisast tagasi toomise eest ning palusid teda seda sõnumit edasi anda.
2. Teises kirjas, mis on kuupäevastatud 4. august 1858, kirjutab Juliette Marchand
Heideggile. Ta väljendab oma kaastunnet Heideggi kurbuse üle, kuid annab talle nõu
teha palju tööd ja head, et leida tröösti. Marchand tänab Heideggi sõnumite eest tema
kaitsealuste kohta ning avaldab huvi Päärna ja Miina saavutuste vastu. Ta mainib ka
kohtumist Gottlieb Lustigiga, kellest on saanud tema igapäevane külaline, ning tema
soovi aidata Lustigil kirjanikuks hakata.
3. Kolmandas kirjas, mis on kuupäevastatud 17. detsember 1858, vastab Heidegg
Marchandi eelmisele kirjale. Ta vabandab hilinenud vastuse pärast ja teatab, et on
alustanud palju tööd ning on uhke oma senise saavutuste üle majapidamise
muutmisel. Heidegg annab teada, et on aidanud Päärnal ja Miinal abielluda ning
kindla elu alustada. Ta mainib ka teiste tegelaste pulmi ja saadab Marchandile
tervitused.
4. Neljandas kirjas, mis on kuupäevastatud 3. jaanuar 1859, kirjutab Marchand
Heideggile, et tema viimased sõnumid rõõmustasid teda. Ta palub Heideggil saata
tervitused noorpaarile ning teada anda Mahtra mässust osavõtnud talupoegade
saatusest. Marchand väljendab huvi ka muude uudiste vastu Heideggi ümbrusest.
5. Viies kiri, mis on kuupäevastatud 20. veebruar 1859, on Heideggi vastus Marchandi
eelmisele kirjale. Ta teatab, et Mahtra mässajad on teenitud karistuse kätte saanud

17. ning annab uudise, et opmann Winter jääb tema juurde. Heidegg teatab ka, et ta on
kihlatud krahwi-preili Gertrud von M.-ga.
6. Viimases kirjas, mis on kuupäevastatud 2. märts 1859, teatab Marchand Heideggile, et
ta on saanud ettepaneku abielluda Gottlieb Lustigiga. Ta vastab, et tal pole midagi
selle vastu ning plaanib naasta Baltimaale. Ta väljendab kurbust selle üle, et peab
Heideggi maalt lahkuma.